Inimestele meeldib veebikohtingute üle nalja visata. Nad ütlevad, et see pole "päris" või et sõnadesse ei saa armuda. Aga millesse me veel armume, tegelikult? Alati on need kõigepealt sõnad—viis, kuidas keegi räägib, asjad, mida nad märkavad, kuidas nad teid naerma ajavad. Seda ei saa kaua teeselda.
Anonüümses vestluses kaob füüsiline maailm. Pole filtreeritud selfisid, pole imelikke esimesi kohtinguid, pole teesklemist, et olete huvitav. Lihtsalt vestlus. Selline toores ühendus, mida tänapäeval isiklikult harva saab.
Mõned inimesed leiavad sealt sõprust. Teised komistavad romantika otsa. Ja jah, mõnikord muutub vestlus kohtinguks — päris või virtuaalseks. Alguses on veidi imelik näha isiklikult ainsat inimest, keda teadsite ainult lauseid kaudu. Kuid on ka see metsik äratundmise tunne, nagu kohtaks kedagi, keda teie süda juba mäletab.
Mööduvate ühenduste kaal
See ei kesta alati. Inimesed kaovad. Teised jätavad hüvasti. Kuid isegi neil mööduvatel ühendustel on kaal. Te mäletate neid, seda ööd, kui naersite liiga valjusti kellegagi, keda te enam kunagi ei näe, viisi, kuidas nad teie nime trükkisid, lohutust teadmisest, et keegi seal väljas kuulas.
See, mis toob inimesi nendesse kohtadesse ikka ja jälle tagasi, ei ole sõltuvus. See on uudishimu. See vaikne lootus, et võib-olla, ainult võib-olla, on kuskil teine inimene, kes tunneb samamoodi—väsinud, rahutu, avatud rääkima. See on veebipõhise vestlusplatvormi tõeline jõud: see ei ole armastusest esimesest silmapilgust; see on ühendusest, mis ei hooli silmapilgust üldse.
Ja see on tasuta, sõna otseses mõttes ja emotsionaalselt. See on tasuta vestluse mõte: te ei anna midagi peale aja ja mõnikord saate vastutasuks midagi, mis tundub mõistmisena teiselt inimeselt.
Maailmade ehitamine lausetest
Olen näinud inimesi rääkimas nädalaid ilma pärisnimesid vahetamata. Nad ehitavad lausetest terveid maailmu. Ühel päeval otsustavad nad lõpuks kohtuda, ja mõnikord see toimib, mõnikord mitte. Kuid isegi kui see hääbub, ei tundu see kunagi raiskamisena. Mõistate, et vestlusest endast piisas.
Võib-olla on see see, mida digiajastu meile õpetab: et intiimsus ei alga alati puudutusest või välimusest või kohtingutest. Mõnikord algab see sõnumist kelleltki, kes juhtus olema võrgus samal ajal kui teie, samas meeleolus, otsides sama asja: kedagi, kellega rääkida.
Riski väärt
Muidugi on riske. On võimalus, et kohtate valetajaid või kummitusi või inimesi, kes kaovad, kui öö lõpeb. Kuid on võimalus, et leiate kellegi, kes teid üllatab — kellegi, kes kuulab ilma kohut mõistmata, kellegi, kes muudab teie üksinduse veidi vähem teravaks.
See on riski väärt. Sest lõpuks on ühendus ühendus: kas see algab kohvikus või anonüümses vestlusaknas, kas see lõpeb vaikusega või muutub päris kohtinguks, see loeb ikkagi. See loeb ikkagi. Ja võib-olla on see kõige selle vaikne tõde — iga sõnumi taga, iga "hei" või "oled veel seal?" taga — on vaid üks lihtne inimlik soov: olla kuuldud, olla nähtud isegi siis, kui keegi ei tea meie nime.
